ÜHE ANDRAGOOGI TEEKOND
Koolitaja ja õpetaja Kelly
Oled oodatud kaasa kulgema minu arengu teekonnale läbi loodud portfoolio.
Loodan, et leiad siit põnevat lugemist ja mõne uue avastuse.
Selles portfoolios on koos minu olulised professionaalsed rollid.
Sisu on neil üheselt sidus, lihtsalt vaatenurgad on erinevad.
Minu professionaalne rada koosneb rollide rohkusest. Olen andragoog, õpetaja, koolitaja ja ettevõtja. Iga roll muudab minu professionaalse mina huvitavaks ja pakub toredaid väljakutseid. Rollid ise toetavad ka teineteist oma tegevuses. Andragoogika leidis mind ise ja samamoodi kujunesin õpetajaks oma mõtteviisilt viibides protsessis ja kulgedes teekonnal. Ma olen alati arvanud, et parimaid asju elus ei pea otsima tikutulega, vaid need tulevad meie juurde ise. Ma olen hea näide elukestvast täiskasvanud õppijast, kes kasutab avanenud võimalusi ja paneb ennast proovile ning avastab siis midagi, mis nii väga meeldib ja heas mõttes jalad alt viib.
Minu teekond andragoogikas algas juba 2013. aasta sügisel, kui liitusin Tartus andragoogika kursusega. 2014 aastal, kui sünnitasin oma 4. lapse, omandasin koolitaja 5. taseme kutse ja peale seda hakkas idanema mõte minna edasi õppima andragoogikat ülikoolis. Minu andragoogiks kujunemise teekond on tänaseks kestnud 7 aastat ja kestab edasi ka peale magistriõpingute lõppu. Andragoogikast tulenevad põhimõtted on need, mis mind koolitaja töös suunavad. 2017. aastal asusin õppima andragoogikat bakalaureuse õppesse Tallinna Ülikooli ja tean täna, et sain kokku just selle kursusega, kellega koos seda seiklust läbima pidin. See on olnud sügav kulgemine ja teineteise jaoks olemasolemine. Just need samad viimased viis aastat on minu arusaamades ja enesetundmises suured muutused põhjustanud. Ma tean, et olen julgenud teadlikult oma enesearenguga tegeleda (ka selle ebameeldivamate detailidega) just ülikooliõpingute ajal. Ma ei usu juhustesse. Küll aga olen veendunud, et meie valikud toovad meie ette uusi valikuid. 2018. aastal viis mu teerada mind Väätsa Põhikooli, kus asusin tööle huvijuhina ja sügiseks oli selge, et saan õpetaja ametit proovida. Koolitajana ju tegelen samamoodi õpetamise ja arengu toetamisega nagu seda õpetaja ametiski, lihtsalt sihtgrupid on erinevad. 2020. aasta kevadel, kui omandasin andragoogika bakalaureuse kraadi ja koolitaja 6. taseme kutse, sain soovituse minna edasi magistriõpingutesse ja seda ma ka tegin. 2022. aasta kevadeks omandasin andragoogika magistrikraadi. Täiskasvanuna õppida kõikide muude kohustuste kõrvalt pole sugugi kerge, aga oluline on järjekindlus ja oskus aega planeerida. Ülikoolis õppides ja õpilase rollis viibides andis see mulle õpetajana palju tuge õpilaste mõistmisel. Nii ongi, et motivatsiooni tuleb vahel tikutulega otsida. Täna võin öelda, et endas ei tohi kahelda, kui millegi poole nii tugevalt tõmbab. Tuleb katsetada, sest kunagi ei tea mida uut saab avastada. Sisekoolitajana ja juhendajana olen tegutsenud juba pea 15 aastat. 2013. aasta sügisest alates olen koolitanud soome- ja inglise keelt õppida soovivaid noori ja täiskasvanuid. Järgmise sammuna on mu unistus omandada õpetaja kutse ja seetõttu olen oma portfooliole lisanud veel ühe olulise osa. Portfoolios olen välja toonud märgilised õpikogemused, mis mind andragoog-koolitajana ja õpetajana on kujundanud. Kõike siia lisada ei saagi, sest loodud materjali on tohutul hulgal. Mõtisklen oma portfoolios oluliste teekonna vahepeatuste üle ja peegeldan seeläbi kogemuse olulisust.
Enesearengu rännak
Inimeseks olemine põhineb eneseteadlikkusel. Et leida oma tegevuse eesmärk, tuleb mõista oma kirge, motivatsiooni ja seeläbi iseennast. (Siiner, 2011, lk 14) Eneseteadlikkuse teekonnal on oluline uurida oma veendumusi, väärtusi ja hoiakuid. See annab võimaluse avastada, mis on aktsepteeritud tõde ja millistest põhimõtetest oleme suunatud. Eneseteadlikkus aitab paremini õppida ja õpetada. (Galbraith ja Jones, 2008, lk 11) Eneseteadlikkuse suurendamisel on võtmetähendusega refleksioon. See on oluline osa professionaalsest arengust, see aitab paremini aru saada oma identiteedist ja isiklikust arengust. (Wain, 2017). Eneseteadvustatud õppimine hõlmab inimese sügavamaid tasandeid: kriitilist refleksiooni, eneseteadlikkust, tähenduse loomist ja perspektiivi muutmist (Mezirow, 1991; Tennant & Pogson, 1995 viidanud Karpiak, 2013). Professionaalina on minu jaoks oluline reflekteerida oma kogemusi ja mõtestada seda, mida olen avastanud oma enesearengu teekonnal. Pean oma teekonnal väga oluliseks peatumisi. Kuid nende peatumiste keskel pean oluliseks ka märkamisi. Ma ei taha VAHEPEATUSEST lahkuda ilma midagi siit kaasa võtmata. Mulle tundub, et läbi nende “peatumiste” suudan paremini märgata enesearengul olulist ja vajadusel teha muudatusi või valikuid. Minu jaoks on väga oluline kogetut enda jaoks analüüsida. Reflekteerimine on iseenda ning oma käitumise teadvustamine (Vesso, 2020, lk 25). Oma käitumise teadvustamine tuleb minu jaoks läbi peatumiste. Need, kes mind kõrvalt vaatavad on öelnud, et olen inimene, kes hästi palju suhtleb ja liigub kohati ülihelikiirusel. Mõistan, et minu peatumised ei pruugi teiste jaoks nähtavad olla. Need hetkel on minu jaoks isiklikud ja olulised. Tavaliselt sellele teekonnale ma üldiselt kedagi teist kaasa ei haara. See muidugi ei tähenda, et selles “hetkes” ei viibiks minu jaoks olulisi kogemusi või tähenduslikke teisi, kes mind igal sammul saadavad. Ma kogen, et vajan peatumist ka selleks, et oskaksin teha praeguses hetkes ja ka tuleviku jaoks olulisi valikuid. Andragoogiks õppimine on mulle teinud arusaadavamaks endas toimuvad protsessid ja andnud võimekuse neid paremini märgata. Mida enam toetutakse oma tegevuses refleksioonile, seda adekvaatsemaid valikuid suudetakse teha (Vesso, 2020, lk 25). Eneseteadlikkuse kasvades, kasvab ka autentsus (Siiner, 2011, lk 16). Minu jaoks on väga oluline edasi liikudes teada, kust tulen ja mida endaga kaasa toon või võtan. Minu seljataga on 5 aastat ülikooliõpingud ja peaaegu sama palju õpetaja kogemust ning üle 10 aasta koolitaja kogemust, aga arvan, et olen alles teekonna alguses. Need sügavad orud ja koopad, kust ma ennast avastasin õpingute keskelt, olid minu jaoks nii vajalikud. Ma jõudsin tõdemuseni, et ma tegelikult polnud ammu endaga aega veetnud. Märkasin kui enesekriitiline ma olen nii inimese kui ka koolitajana/õpetajana. Nüüd olen õppinud märkama mustreid ja neid muutma või siis kujundama ringi. Toimivaid mustreid ma lõhkuda aga ei raatsi. Loomulikult elus ei peagi ainult neid asju tegema, mida saab nautida, aga minu professionaalne mina sundis mind võtma kaks vaheaastat koolitamistest – seadsin enesearengu fookusesse. Võib olla ka setõttu, et samal ajal muutus väga põnevaks minu õpetaja töö. Ma tegelikult näen neid kahte, koolitaja ja õpetaja rolli, teineteisega lõimituna. Sõna professionaal on minu jaoks suur sõna ja selles on palju eeldusi, ootusi, vastutust ja kohustusi. Samal ajal ka võimalusi. Hoolimata oma kogemusest soovin veidi vaadelda, enne kui edasi kihutan. Nüüd olen jälle jõudnud huvitavasse ajajärku – mul on uued valikud ja võimalused ees. Uued uksed on avanenud minu jaoks. Kõige parem ja minu jaoks hetkel olulisem on teha mõtestatud peatumisi. Ma saan aru, et mitte midagi ei jookse minu eest ära, mida ma tegelikult soovin. Hoopis avanevad uksed ja aknad, mille olemasolust ma polnud isegi teadlik.
See on valik olla tõeline. Valik olla aus. Valik lasta oma tõelisel minal olla nähtaval.
Brene Brown
Minu kõrval oluliste inimestena on minu abikaasa, lapsed, ema, sõbrad ja kolleegid. Nii bakalaureuseõppe ajal loodud semestri tiimid kui ka magistriõppes loodud õpigrupp on olnud väga võimestavad kogemused. Õppejõud on kindlasti olulised kaaskulgejad. Minu magistritöö juhendaja Halliki Põlda on olnud õppejõuna minuga kulgemas samuti viis aastat. See on huvitav, kuidas kujunevad usaldus ja teineteise tundmine. Need on kõik õppimisvõimalused, märkamised teistes ja iseendas. Õppejõude on olnud erinevaid, kes on jätnud sügava mulje, kes muutnud sõnatuks, kellest pole saanud lõpuni selgust ja kindlasti selliseid, kes täna kohe meelde ei tule. Õppejõud loovad ka eeskujud õpetajana ja koolitajana. Minu ülikooliõpingute kohver on nii suur, et lihtsalt käekõrval ma seda vedada ei jõua. Olulised teised kaaskulgejad on olnud ka minu õpilased. Nad on avardanud mu silmaringi ja ma olen saanud kogeda õppimist hoopis teisest vaatenurgast. Ma tegelikult ei arva, et ma neid õpetan, vaid pigem suunan neid märkama enda võimekust õppida ja areneda. Mitte kedagi õppima sundida võimalik ei ole, aga õppimise toetamine on väga oluline. Minu jaoks õpetajana on oluline, et need õpilased, kes minuga koos õpiprotsessis viibivad, oleksid põnevil seda tehes ka pingutuste ja raskuste keskel.
Lase minna sellel, kes sa enda arvates peaksid olema ja
võta omaks see, kes sa tegelikult oled.
Brene Brown
ALLIKAD:
Brown, B. (2014). Ebatäiuslikkuse kingitus. Sinu teejuht kogu südamest elamise juurde. Kirjastus Pilgrim.
Galbraith, M. W., Jones, M. S. (2008). First Things First in Becoming a Teacher of Adults
Journal of Adult Education, Volume 37, Number 1.
Jarvis, P. (2004). Praktiku teadmised. (lk 54). Toim. Ibrus, H. Praktik-uurija. Trükikoda AS Võru Täht
Karpiak, I. (2013). Writing Our Life: Adult Learning and Teaching Through Autobiography. Canadian Journal of University Continuing Education Vol. 26, No. 1, Spring pp 31-50
Karon, K., Laidre, H., Antons, H. jt. (2010). Grupinõustamine: Teooria ja praktika. Tallinn: Elukestva Õppe Arendamise SA.
Kuusik, K. (2010). Transformatiivset õppimist toetava keskkonna loomine. Magistritöö. Tallinna Ülikool
Wain, A. (2017). Learning through reflection. Professional. British Journal of Midwifery, October 2017, Vol 25, No 10
Siiner, T. (2011). Autentsus koolitajate kogemustest. Magistritöö. Tallinna Ülikool.
Vesso, S. (2020). Kovisiooni käsiraamat: Kolleegidevaheline coaching. (Toim. Tammearu ja Sermus). Tallinn: Dictum Supervision & Coaching
Iga kogemus, nii hea kui ka halb,
on hindmatu kollektsiooni osa.
Isaac Marion