ÜHE ANDRAGOOGI TEEKOND

Koolitaja Kelly

Oled oodatud kaasa kulgema minu arenguteekonnale läbi loodud portfoolio.
Loodan, et leiad siit põnevat lugemist ja mõne uue avastuse.

Tuleb esmalt öelda, et mina ei leidnud andragoogikat, vaid see leidis mind. Ma olen alati arvanud, et parimaid asju elus ei pea otsima tikutulega, vaid need tulevad meie juurde ise. Ma olen hea näide elukestvast täiskasvanud õppijast, kes kasutab avanenud võimalusi ja paneb ennast proovile ning avastab siis midagi, mis nii väga meeldib ja heas mõttes jalad alt viib.
Minu teekond andragoogikas algas juba 2013 aasta sügisel, kui liitusin Tartus andragoogika kursusega. 2014 aastal, kui sünnitasin oma 4 lapse, omandasin koolitaja 5. taseme kutse ja peale seda hakkas idanema mõte minna edasi õppima andragoogikat ülikooli. Minu andragoogiks kujunemise teekond on tänaseks kestnud 7 aastat ja kestab edasi ka peale magistriõpingute lõppu. Ma olen koolitajast andragoog ja andragoogist koolitaja – ma ei saa neid enda jaoks kuidagi eristada, sest minu arusaamades on nad üheks sulanud. Andragoogikast tulenevad põhimõtted on need, mis mind koolitaja töös suunavad. 2017 aastal asusin õppima andragoogikat bakalaureuse õppesse Tallinna Ülikooli ja tean täna, et sain kokku just selle kursusega, kellega koos seda seiklust läbima pidin. Meid on päris mitu, kellega oleme koos õppinud lausa viis aastat järjest ja sellel kevadel lõpetame koos. See on sügav kulgemine ja teineteise jaoks olemasolemine. Just need samad viimased viis aastat on minu arusaamades ja enesetundmises suured muutused põhjustanud. Ma tean, et olen julgenud teadlikult oma enesearenguga tegeleda (ka selle ebameeldivamate detailidega) just ülikooliõpingute ajal. Ma ei usu juhustesse. Küll aga olen veendunud, et meie valikud toovad meie ette uusi valikuid. 2020 aasta kevadel, kui omandasin andragoogika bakalaureuse kraadi ja koolitaja 6. taseme kutse, sain soovituse minna edasi magistriõpingutesse ja seda ma ka tegin. 2022 aasta kevadeks olen taas kraadi võrra kangem. Ma päriselt saingi sellega hakkama. See pole niisama sõnakõlks minu jaoks, sest olen tugevate jäävususkumustega täiskasvanu. Ma olin veendunud pikka aega, et ülikool pole minu jaoks. Täna võin öelda, et endas ei tohi kahelda, kui millegi poole nii tugevalt tõmbab. Tuleb katsetada, sest kunagi ei tea mida uut saab avastada ja kuidas ennast suudame üllatada. Sisekoolitajana ja juhendajana olen tegutsenud juba pea 15 aastat, aga ma ei nimetanud oma tegevust koolitamiseks. 2013 aasta sügisest alates olen koolitanud soome- ja inglise keelt õppida soovivaid täiskasvanuid. Unistusi on veel ja mõne unistuse osas tuleb palju pingutada, aga seda magusam on selle täitumine. Andragoogi ja koolitajana olen ma pidevas arengus ja liikumises. Kui ma bakalaureuse õpingute ajal töötasin kahel töökohal, olin ettevõtja ja lisaks veel koolitajana tegutsesin, siis magistriõpingute ajaks tegin teadliku valiku võtta koolitamisest vaheaastad. Kasvatame abikaasaga ka nelja last ja ma tundsin, et kõike ma lihtsalt ei jõua. See oli õige valik, sest olen saanud palju ennast analüüsida ja mõistan, et enesearengu seisukohast oli see otsus oluline. Saan olla nüüd parem koolitaja ja täiskasvanute enesearengu toetaja. Viimane aasta oli minu jaoks kõige raskem, nii füüsiliselt kui ka emotsionaalselt. Kui kaua teatud pingutatud rütmis kulgeda, siis jõud lihtsalt raugeb. Portfoolios olen välja toonud olulised ja märgilised õpikogemused, mis mind andragoog-koolitajana on kujundanud. Kõike siia lisada ei saagi, sest loodud materjali on tohutul hulgal. Mõtisklen oma portfoolios oluliste teekonna vahepeatuste üle ja peegeldan seeläbi kogemuse olulisust.

Enesearengu rännak

Inimeseks olemine põhineb eneseteadlikkusel. Et leida oma tegevuse eesmärk, tuleb mõista oma kirge, motivatsiooni ja seeläbi iseennast. (Siiner, 2011, lk 14) Eneseteadlikkuse teekonnal on oluline uurida oma veendumusi, väärtusi ja hoiakuid. See annab võimaluse avastada, mis on aktsepteeritud tõde ja millistest põhimõtetest oleme suunatud. Eneseteadlikkus aitab paremini õppida ja õpetada.  (Galbraith ja Jones, 2008, lk 11) Eneseteadlikkuse suurendamisel on võtmetähendusega refleksioon. See on oluline osa professionaalsest arengust, see aitab paremini aru saada oma identiteedist ja isiklikust arengust. (Wain, 2017). Enesetadvustatud õppimine hõlmab inimese sügavamaid tasandeid: kriitilist refleksiooni, eneseteadlikkust, tähenduse loomist ja perspektiivi muutmine (Mezirow, 1991; Tennant & Pogson, 1995 viidanud Karpiak, 2013). Professionaalina on minu jaoks oluline reflekteerida oma kogemusi ja mõtestada seda, mida olen avastanud oma enesearengu teekonnal. Pean oma teekonnal väga oluliseks peatumisi. Kuid nende peatumiste keskel pean oluliseks ka märkamisi. Ma ei taha VAHEPEATUSEST lahkuda ilma midagi siit kaasa võtmata. Mulle tundub, et läbi nende “peatumiste” suudan paremini märgata enesearengul olulist ja vajadusel teha muudatusi või valikuid. Minu jaoks on väga oluline kogetut enda jaoks analüüsida. Reflekteerimine on iseenda ning oma käitumise teadvustamine (Vesso, 2020, lk 25). Oma käitumise teadvustamine tuleb minu jaoks läbi peatumiste. Need, kes mind kõrvalt vaatavad on öelnud, et olen inimene, kes hästi palju suhtleb ja liigub kohati ülihelikiirusel. Mõistan, et minu peatumised ei pruugi teiste jaoks nähtavad olla. Need hetkel on minu jaoks isiklikud ja olulised. Tavaliselt sellele teekonnale ma üldiselt kedagi teist kaasa ei haara. See muidugi ei tähenda, et selles “hetkes” ei viibiks minu jaoks olulisi kogemusi või tähenduslikke teisi, kes mind igal sammul saadavad. Ma kogen, et vajan peatumist ka selleks, et oskaksin teha praeguses hetkes ja ka tuleviku jaoks olulisi valikuid. Andragoogiks õppimine on mulle teinud arusaadavamaks endas toimuvad protsessid ja andnud võimekuse neid paremini märgata. Mida enam toetutakse oma tegevuses refleksioonile, seda adekvaatsemaid valikuid suudetakse teha (Vesso, 2020, lk 25).Eneseteadlikkuse kasvades, kasvab ka autentsus (Siiner, 2011, lk 16). Minu jaoks on väga oluline edasi liikudes teada, kust tulen ja mida endaga kaasa toon või võtan. Minu seljataga on 5 aastat ülikooliõpingud ja üle 10 aasta koolitaja kohemust, aga endiselt pean oluliseks tegeleda autentsuse teemaga igapäevaselt. Need sügavad orud ja koopad, kust ma ennast avastasin õpingute keskelt, olid minu jaoks nii vajalikud. Ma jõudsin tõdemuseni, et ma tegelikult polnud ammu endaga aega veetnud. Märkasin kui enesekriitiline ma olen nii inimese kui ka koolitajana. Kahjuks on sellest samast enesekriitikast kõige raskem lahti lasta. Nüüd olen õppinud märkama mustreid ja neid muutma või siis kujundama ringi. Toimivaid mustreid ma lõhkuda aga ei raatsi. Loomulikult elus ei peagi ainult neid asju tegema, mida saab nautida, aga minu professionaalne mina sundis mind võtma kaks vaheaastat koolitamistest – seadsin enesearengu fookusesse. Minu ümber on igapäevaselt kuulda imestuse ohkeid sellest kui palju ma jaksan ja suudan. Ma otsustasin olla enda vastu aus kohe magistriõpingute alguses – ma ei suuda kõike korraga teha. Ma teadsin, et pean veidi aega “peatuma” ja analüüsima ja rahulikult kulgema. Andragoogika magistriõpingute kõrvalt võtta aeg maha aktiivsest teiste arendamisest oli ainuõige otsus. Ma tunnen täna, et pole läbipõlenud. Väsinud olen küll, aga ma pole pidanud tegutsema poole võimsuse peal kooliajana, vaid olen saanud täna läbi õpingute paremaks koolitajaks.  Sõna professionaal on minu jaoks suur sõna ja selles on palju eeldusi, ootusi, vastutust ja kohustusi. Samal ajal ka võimalusi. Hoolimata oma kogemusest soovin veidi vaadelda, enne kui edasi kihutan. Nüüd olen jälle jõudnud huvitavasse ajajärku – mul on uued valikud ja võimalused ees. Uued uksed on avanenud minu jaoks. Kõige parem ja minu jaoks hetkel olulisem on teha mõtestatud peatumisi. Ma saan aru, et mitte midagi ei jookse minu eest ära, mida ma tegelikult soovin. Hoopis avanevad uksed ja aknad, mille olemasolust ma polnud isegi teadlik.

See on valik olla tõeline. Valik olla aus. Valik lasta oma tõelisel minal olla nähtaval.
Brene Brown

Minu kõrval on mu abikaasa, lapsed, ema, sõbrad ja kolleegid. Aga need tähenduslikud teised, kes mind on sellel teekonnal õppijana kõige enam mõjutanud on mu kursusekaaslased ja õppejõud. Osade kursusekaaslastega on mul olnud suur rõõm õppida koos viis pikka aastat. Mulle tundub, et vähemalt ühe neist olen sellele magistri teekonnale kaasa meelitanud “isekast” motiivist juhituna. Mulle meeldib temaga koos sellel rännakul olla. See inimene on mind õppijana ja üldse inimesena väga palju mõjutanud. Tema ausus on olnud värskendav ja tema võimestavad sõnad toetavad. Suur osa on olnud õpigruppidel tähenduslike teiste rollis. Nii bakalaureuseõppe ajal loodud semestri tiimid kui ka magistriõppes loodud õpigrupp on olnud väga võimestavad kogemused. Õppejõud on kindlasti olulised kaaskulgejad. Minu magistritöö juhendaja Halliki Põlda on olnud õppejõuna minuga kulgemas samuti viis aastat. See on huvitav, kuidas kujunevad usaldus ja teineteise tundmine. Need on kõik õppimisvõimalused, märkamised teistes ja iseendas. Õppejõude on olnud erinevaid, kes on jätnud sügava mulje, kes muutnud sõnatuks, kellest pole saanud lõpuni selgust ja kindlasti selliseid, kes täna kohe meelde ei tule. Aga see ongi ju kulgemine ja valitud teerada – me tegelikult valime ise selle mida mäletame ja mida kaasa tahame võtta. Minu ülikooliõpingute kohver on nii suur, et lihtsalt käekõrval ma seda vedada ei jõua.  

Lase minna sellel, kes sa enda arvates peaksid olema ja
võta omaks see, kes sa tegelikult oled.
Brene Brown

Minu jaoks on oluline peatuda, et märgata ja uute tähendustega edasi liikuda. Professionaalina õppides teistelt, rikastab see minu teadmisi ja arusaamu ning avardab silmaringi. Sellist protsessi ei tohiks saata soov teistest parem olla, vaid hoopis kasutada võimalust teistelt õppida. Sellest olen täiskasvanud õppijana väga selgelt aru saanud, et ma õpin enda jaoks. Määrav osa meie professionaalsel arengul on ka meie kogemustel. Mõningad oskused ja teadmised omandame elus justkui märkamatult või siis me ei omanda nende oskuste õppimise mõistmisele eriliselt olulist tähtsust. Mezirow on öelnud, et kui omandame oma kogemusele tähenduse, siis saab see meid muuta. Transformatiivne õppimine on kompleksne protsess, mis eeldab ühelt poolt õppija suutlikkust süsteemselt ning analüütiliselt mõelda ning teiselt poolt eneseteadlikkust ja eneseregulatsiooni, mille kaudu saab muutuda subjekti mina-käsitlus. (Kuusik, 2010, lk 19) Transformatiivset õppimist toetava arengukeskkonna loomine eeldab seega koolitaja kõrget eneseteadlikkust, avatust ning eneseregulatsiooni, et koolitaja oleks pidevalt teadlik enda mõjust õppijatele ning suudaks kujundada keskkonda, mis toetab õppija valmisolekut avardada enda tähendusperspektiivi (Kuusik, 2010, lk 20) Kõige olulisem tähendus mille ma olen enda jaoks õppijana loonud on see, et õppimine on minu oma. Selle jaoks teen valikuid mina ise ja vastutan nende valikute eest samuti ise. Ma pean olema eneseteadlik ja teadvustama seda, millist mõju mina avaldan ja millist keskkonda loon. Professionaalina on need olulised alused. Kogemusi saame omandada siis, kui oleme avatud millegi uue kogemiseks ja avastamiseks. Eksperdiks saadakse mitte lihtsalt absorbeerides õpikute teadmisi, vaid kogemuse kaudu, s.t. läbi korduvate katsetamiste – „ebaõnn, edu, aja ja jõu raiskamine, probleemi tunnetamine, arusaam, millal on aeg raamatutest abi otsida ja millal reegleid rikkuda (Jarvis, 2004, lk 54). Oma professionaali maastiku avastamisel ja loomisel, vaadates tulevikku, pean esmalt saama läbi iseendaga, julgema teha valikuid, märkama olulisi seoseid, leidma aega peatumiseks ja analüüsimiseks. Tahavaate peeglisse vaatamine aitab meil mõtestada oma elu (Karpiak, 2013).  Ülikooli õpingute käigus olen mõistnud seda, et kõike oma elus ei tee ma teiste pärast, vaid ikka esmalt selleks, et ennast arendada ja saada paremaks inimeseks. Ma tean, et tänased valikud aitavad mul tulevikus olla hea koolitaja ja mõned vajalikud peatused ja uued avastused on siinkohal hädavajalikud. Magistriõppe teekonnalt võtan kaasa õppeainete lõimumise tulemusena palju olulisi arusaamu ja seoseid. Kogetud õpisituatsioonide “heureka efekti”, grupiprotsesside olulisuse, tähenduslikud teised, endasse vaatamise vajalikkuse, julguse ebaõnnestuda, innukuse analüüsida, uudishimu kogeda ja tänulikkuse kuuluda protsessi.

ALLIKAD:
Brown, B. (2014). Ebatäiuslikkuse kingitus. Sinu teejuht kogu südamest elamise juurde. Kirjastus Pilgrim.
Galbraith, M. W., Jones, M. S. (2008). First Things First in Becoming a Teacher of Adults
Journal of Adult Education, Volume 37, Number 1.
Jarvis, P. (2004). Praktiku teadmised. (lk 54). Toim. Ibrus, H. Praktik-uurija. Trükikoda AS Võru Täht
Karpiak, I. (2013). Writing Our Life: Adult Learning and Teaching Through Autobiography. Canadian Journal of University Continuing Education Vol. 26, No. 1, Spring pp 31-50
Karon, K., Laidre, H., Antons, H. jt. (2010). Grupinõustamine: Teooria ja praktika. Tallinn: Elukestva Õppe Arendamise SA.
Kuusik, K. (2010). Transformatiivset õppimist toetava keskkonna loomine. Magistritöö. Tallinna Ülikool
Wain, A. (2017). Learning through reflection. Professional. British Journal of Midwifery, October 2017, Vol 25, No 10
Siiner, T. (2011). Autentsus koolitajate kogemustest. Magistritöö. Tallinna Ülikool.
Vesso, S. (2020). Kovisiooni käsiraamat: Kolleegidevaheline coaching. (Toim. Tammearu ja Sermus). Tallinn:  Dictum Supervision & Coaching

 

 

                                                    Iga kogemus, nii hea kui ka halb,
                                                                                     on hindmatu kollektsiooni osa.
                                                                                                                                Isaac Marion