Foto: Pixabay (pexels.com)
Peab tunnistama, et ega kergemaks pole läinud. Suur ja keeruline ülesanne kooliatajana on õppijaid motiveerida. Täiskasvanud õppija on küll ise tugeva sisemise õpimotivatsiooniga, kuid koolitajana näen, et minu ülesanne on seda koolituse motivatsiooni tuld üles õhutada.
Hetkel on suurimaks probleemiks inimeste mitte motiveeritus kohale tulla. Ma muidugi koolitajana võtan seda ka isiklikult, just selles mõttes, et analüüsin oma osa selles. Need osalejad, kes kohale tulevad on innukalt kaasas ja näen, et neil on eesmärk miks nad on tulnud õppima. Samuti on nad kohustundlikud oma ettevõetud valiku osas. Ma arvan, et see on üsna paratamatu, et koolitaja võtab isiklikult oma koolitatava grupi suuruse vähenemist. On küll ilmnenud erinevad põhjused miks keegi pole jätkanud (töö või tervise tõttu), aga ma veidi olen selle osas skeptiline. Mündi teine pool on et jääb saamata tagasiside, mida siis muuta oleks võimalik, kui inimesed lihtsalt hajuvad.
Koolitust ettevalmistades ja läbiviies olen üritanud küll arvestada sellega, et selles oleksid olemas ka pehmemad osad (nii öelda siis lõbusam osa). Hoian ka ise oma positiivsust kõrgel ja proovin olla rõõmsameelne ja lahke koolitaja. Samuti pean oluliseks, et koolitusel oleks ka korralik ja tahke sisu kui võib öelda. Keeltekoolitused ei ole kerged, sest need on tavaliselt pikemaajalised ja nõuavad ka ise pingutamist.
Mitmeid kordi on öeldud koolitavate poolt, et nende jaoks on sellel koolitusel osalemine kui puhkusehetk või aeg endale. Need on inimesed, kes algusest siiani on protsessi osalised. Kahju on see, et alati me ei saa päriselt teada, miks mõned osalejad katkestavad oma õpingud. Huvitav märkamine on, et ka kursusel osalevatele koolitatavatele ei meeldi see, et inimesed ei pühendu, kui on teinud valiku osaleda. Selle on nad oma vestlustel eraldi esile toonud. Võimalik, et siin polegi muud põhjust, et TASUTA kursused ei toimi alati ühtemoodi.
Kogemus on muidugi ka näidanud nende aastatega, et alati kaob 2-3 õppijat kursuse käigus (mul on olnud ainult 2 sellist kursust, kus algusest lõpuni on kõik olemas). Koolitajana pean oluliseks luua hea keskkonna ja tavaliselt on see mul õnnestunud üsna ruttu, et tekib selline mõnus grupi meeleolu ja inimesed tahavad tulla juba kohale sellepärast taas ja taas.
Selle kursuse puhul ma veidi tunnen, et rebin ennast või pooleks, aga pole tekkinud seda, mis on olnud minu ootus. Võimalik, et ma olen ise liiga teadlik täna grupiprotsesside etappidest ja see mulle endale segajaks või lihtsalt ongi kokku sattunud selline grupp ja on nii nagu on.
Alla ma ei plaani anda ja need, kes usinalt koolitusel osalevad nende jaoks soovin pakkuda edasi seda mis maksimaalselt minus on. Ma tunnen küll veidi, et ma pole ennast selle keskel väga säästnud (just emotsionaalselt). Olen ennast liiga palju kritiseerinud isekeskis, aga tuleb üle saada ka sellest mäest ja edasi liikuda.